Lähtuvalt eelmisest blogisissekandest ... I so needz a miracle!!! Anyone?
Jul 29, 2007
Jul 27, 2007
unistused ... inimene...
Vaadates inimesi tänavalt, kel elu point on saada tuunitud bemm ja põhi jututeema, et kuidas ikka üks teisele molli andis ja kes keda ähvardas, siis tekib küsimus, kas neil muid ootusi elus polegi. Sügavamaid ootusi, unistusi ... leida sügavust ja sisu mittematerjaalsetest asjadest. Ega ma isegi ei suuda endale panna tohutuid elu eesmärke. Aga nii hea on vahel istuda ja vaadata maailma möödumas ning ennast selle sees ... osana süsteemist ... isegi, kui tahaks olla omaette, eraldi, et mitte jääda massidesse kadunuks, et mitte ennast kaotada. Ja vahel on masendav, sest kõik tundub mööduvat ning tekkib tunne, et mul pole osa selles maailmas. Kuid ju vist ikka on.
Leidsin ühel saidilt väga head read, mis mulle mõjusid positiivselt (kui selline asi võimalik on):
If I could tell you ANYTHING in life that might take you to the next day when you feel sad? It would be to hold out for miracles... count on them happening for you. They are just around the corner if you call out their name.
Leidsin ühel saidilt väga head read, mis mulle mõjusid positiivselt (kui selline asi võimalik on):
If I could tell you ANYTHING in life that might take you to the next day when you feel sad? It would be to hold out for miracles... count on them happening for you. They are just around the corner if you call out their name.
Jul 24, 2007
blond
Olen, mis ma olen, aga päris blond ma ei ole. Loomulik juuksetoon sinna küll kisub ja vahel on ka saanud sel teemal nalja teha enda üle, kui midagi on viltu läinud, et no mis teha?! - olen ju blond!
Aga vahel võib siin päikse all kohata ka tõelist blondi - ta ei SAAGI aru, kuidas midagi toimib, MIKS midagi on nii, nagu on ja kui sa oled 5 korda selgitanud asjad lahti, siis ta naeratab kohtlaselt ning ütleb "Aaa! Ongi nii vä?!"... ja ega ta tegelikult ju ikka aru ei saanud. Vahel on see küll nii hirmutav, et äkki nakkab! Ja selle kõige jures pole ta ju blond ... juuste poolest, siis.
Ja siis on tipsid, kes on blondid ja neid tümitatakse ilma mingi muu põhjuseta ... kui see, et nad on blondid. Neile kleebitakse külge stereotüübile omaseid jooni ja tehakse nad nii rumalaks. Samas on nad tegelikult 100 kui mitte 1000 korda targemad, asjalikumad ja hakkajamad, kui enamus hallist massist. Ja kõige kurvem, et nad peavad ka taluma kogu seda mõnitamist ja sopaloopimist, sest enamusel pole nende suhtes midagi muud, kui kadedus ja teadmatus, et kes seda blondi parukat kannab.
Aga vahel võib siin päikse all kohata ka tõelist blondi - ta ei SAAGI aru, kuidas midagi toimib, MIKS midagi on nii, nagu on ja kui sa oled 5 korda selgitanud asjad lahti, siis ta naeratab kohtlaselt ning ütleb "Aaa! Ongi nii vä?!"... ja ega ta tegelikult ju ikka aru ei saanud. Vahel on see küll nii hirmutav, et äkki nakkab! Ja selle kõige jures pole ta ju blond ... juuste poolest, siis.
Ja siis on tipsid, kes on blondid ja neid tümitatakse ilma mingi muu põhjuseta ... kui see, et nad on blondid. Neile kleebitakse külge stereotüübile omaseid jooni ja tehakse nad nii rumalaks. Samas on nad tegelikult 100 kui mitte 1000 korda targemad, asjalikumad ja hakkajamad, kui enamus hallist massist. Ja kõige kurvem, et nad peavad ka taluma kogu seda mõnitamist ja sopaloopimist, sest enamusel pole nende suhtes midagi muud, kui kadedus ja teadmatus, et kes seda blondi parukat kannab.
Jul 20, 2007
unemaailm
Matrixi esimeses osas ütles Morpheus Neole, et me elame unenäomaailmas (dreamworld) - see maailm meie ümber pole õige, päris ja on genereeritud millegi poolt simulatsioonina. Vahel tekkib tunne, et kes teab, äkki ongi mingi tõsisem mõte selle taga.
Unenäod, mida me näeme on vahel hirmus reaalse fiilinguga ning annavad tunde nagu sa oleksid omandanud uue kogemuse, mida tegelikult nagu polegi ju toimunud. Ja kõige lahedam on see, et mingid reeglid võivad saada rikutud ja midagi ei juhtu. Kogu maailm on teistsugune ... kõik, millesse sa uskusid ja mida arvasid teadvat, on muutunud... ja tuttavad kohad omandavad uued nüansid. Keegi kiusab sind ja sa tunnedki valu, keegi petab su lootusi ja sa tunned hingelist valu/ängi ning see võib olla hingeliselt sama traumeeriv, kui "päris maailmas" saadav valu. Kusjuures uuringud on näidanud, et negatiivsed emotsioonid, s.h. äng esikohal, on domineerivad tunded unenägudes.
Mis siis toodab meie unesid, kuskohast nad tulevad?! Kas me ise anname endale peale positiivsete uneelamuste ka piinavaid ja hirmutavaid hetki. Miks me peaks? ... teema, mille suhtes on paljudel omad arvamused, kuid keegi tegelikult ei tea.
Nägin täna unes, kuidas ma eemaldasin suu kaudu osa oma koljust - nimelt siis hambad koos ümbritsevate luuplaatidega. Ja eemaldatavad olid nii ülemised kui ka alumised hambad. Ärge küsige, mis valemiga ma lõualuu enda suu kaudu kätte sain. See käis lihtsalt kuidagi väga sujuvalt. Kusjuures, ma usun, et teil on oma sarnane kahtlase tundega kogemus olemas vanavanematega, kes on oma proteese välja võtnud. See tunne oli kohutavam sellest. Algas protsess sellest, kuidas oli tunda, et naha all hakkasid luuplaadid liikuma ja neid oli võimalik liigutada ja suunata pealt poolt mudides. Ning järsku oli aru saada, et need luud olid tegelikult mul suus ja et neid andis eemaldada. Võtsin siis kõigepealt ühe välja, vaatasin, panin tagasi nii hästi kui oskasin ning seejärel kordasin sama teise hambareaga. Kusjuures see hetk tundus see veel kõik päris koomiline, hämmastav ja lõbus. Jätkates plaatide liigutamist, eemaldasin uuesti ülemise hambarea koos põsesarnadeni ulatuvate luuplaatidega. Ja olles selle liigutuse teinud, märkasin seinal peeglit, mille juurde põksuval südamel sai liigutud... iga samm sai tehtud aina raskema südamega. Pilt, mis sealt vastu vaatas oli hingemattev - pool nägu aukus ilma tugistruktuurita! Valgus mu ümber omandas rohekas-mustja tooni, mis tõi veel tugevamalt välja varjud ja nüansid. Saades üle oma esmastest tunnetest, lükkasin ärevalt oma hambad tagasi lükates luud omale kohale. (täitsa nagu elus lego, eksole!)
Seejärel otsisin juba täiesti teises kontekstis oma lõvi (WTF!!!). Nimelt pidi mul olema oma lõvi kaisus, muidu ei saa magada. Aga ma ei räägi siin mängulõvist. Vaid päris elus variant. Ja kui päris-päris lõvi ei saanud, tuli improviseerida. Esmalt siis oli inimene lõvikostüümi sees - ikka selline hästi suur ja nagu päris, mitte mingi teatrivariant. Aga sellega sain ma haiget, sest ta ei osanud arvestada, kui tugev on tema käpa jõud minu väikse käekse suhtes. Seejärel tuli leida teine variant. Selleks sai suur koer lõvi maskiga! (ma ei tee nalja, see tõesti juhtus!) Ta oli nii armas ja lasi endale käed ümer kaela panna ja lihtsalt olla talle hästi lähedal. Ning see andis sellise turvalise tunde ja nii hea oli olla ... kuni nägin üht endist kolleegi, kes esmalt vastu tulles ütles tere ja siis üle õla head aega vaadates selle põgusa hetke jooksul sügavale silma sisse. Ja noh, sa ju ei ütle head aega niisama. Ikka kas tsau, nägemiseni. Head aega on kuidagi nii formaalne ... ja lõplik. Niisugune kaotamise tunne tuli peale, sest tegu on ikka ühe väga toreda ja armsa inimesega. :(
Ok, ma rohkem teid ei paina, kui keegi üldse viitsis läbi lugeda. Rohkem nagu vist endale ...
Unenäod, mida me näeme on vahel hirmus reaalse fiilinguga ning annavad tunde nagu sa oleksid omandanud uue kogemuse, mida tegelikult nagu polegi ju toimunud. Ja kõige lahedam on see, et mingid reeglid võivad saada rikutud ja midagi ei juhtu. Kogu maailm on teistsugune ... kõik, millesse sa uskusid ja mida arvasid teadvat, on muutunud... ja tuttavad kohad omandavad uued nüansid. Keegi kiusab sind ja sa tunnedki valu, keegi petab su lootusi ja sa tunned hingelist valu/ängi ning see võib olla hingeliselt sama traumeeriv, kui "päris maailmas" saadav valu. Kusjuures uuringud on näidanud, et negatiivsed emotsioonid, s.h. äng esikohal, on domineerivad tunded unenägudes.
Mis siis toodab meie unesid, kuskohast nad tulevad?! Kas me ise anname endale peale positiivsete uneelamuste ka piinavaid ja hirmutavaid hetki. Miks me peaks? ... teema, mille suhtes on paljudel omad arvamused, kuid keegi tegelikult ei tea.
Nägin täna unes, kuidas ma eemaldasin suu kaudu osa oma koljust - nimelt siis hambad koos ümbritsevate luuplaatidega. Ja eemaldatavad olid nii ülemised kui ka alumised hambad. Ärge küsige, mis valemiga ma lõualuu enda suu kaudu kätte sain. See käis lihtsalt kuidagi väga sujuvalt. Kusjuures, ma usun, et teil on oma sarnane kahtlase tundega kogemus olemas vanavanematega, kes on oma proteese välja võtnud. See tunne oli kohutavam sellest. Algas protsess sellest, kuidas oli tunda, et naha all hakkasid luuplaadid liikuma ja neid oli võimalik liigutada ja suunata pealt poolt mudides. Ning järsku oli aru saada, et need luud olid tegelikult mul suus ja et neid andis eemaldada. Võtsin siis kõigepealt ühe välja, vaatasin, panin tagasi nii hästi kui oskasin ning seejärel kordasin sama teise hambareaga. Kusjuures see hetk tundus see veel kõik päris koomiline, hämmastav ja lõbus. Jätkates plaatide liigutamist, eemaldasin uuesti ülemise hambarea koos põsesarnadeni ulatuvate luuplaatidega. Ja olles selle liigutuse teinud, märkasin seinal peeglit, mille juurde põksuval südamel sai liigutud... iga samm sai tehtud aina raskema südamega. Pilt, mis sealt vastu vaatas oli hingemattev - pool nägu aukus ilma tugistruktuurita! Valgus mu ümber omandas rohekas-mustja tooni, mis tõi veel tugevamalt välja varjud ja nüansid. Saades üle oma esmastest tunnetest, lükkasin ärevalt oma hambad tagasi lükates luud omale kohale. (täitsa nagu elus lego, eksole!)
Seejärel otsisin juba täiesti teises kontekstis oma lõvi (WTF!!!). Nimelt pidi mul olema oma lõvi kaisus, muidu ei saa magada. Aga ma ei räägi siin mängulõvist. Vaid päris elus variant. Ja kui päris-päris lõvi ei saanud, tuli improviseerida. Esmalt siis oli inimene lõvikostüümi sees - ikka selline hästi suur ja nagu päris, mitte mingi teatrivariant. Aga sellega sain ma haiget, sest ta ei osanud arvestada, kui tugev on tema käpa jõud minu väikse käekse suhtes. Seejärel tuli leida teine variant. Selleks sai suur koer lõvi maskiga! (ma ei tee nalja, see tõesti juhtus!) Ta oli nii armas ja lasi endale käed ümer kaela panna ja lihtsalt olla talle hästi lähedal. Ning see andis sellise turvalise tunde ja nii hea oli olla ... kuni nägin üht endist kolleegi, kes esmalt vastu tulles ütles tere ja siis üle õla head aega vaadates selle põgusa hetke jooksul sügavale silma sisse. Ja noh, sa ju ei ütle head aega niisama. Ikka kas tsau, nägemiseni. Head aega on kuidagi nii formaalne ... ja lõplik. Niisugune kaotamise tunne tuli peale, sest tegu on ikka ühe väga toreda ja armsa inimesega. :(
Ok, ma rohkem teid ei paina, kui keegi üldse viitsis läbi lugeda. Rohkem nagu vist endale ...
Tartus
Otsustasin siis võtta meelevaldselt väikse "puhkuse" ja käisin Tartus Ulvil külas.
Traditsiooniliselt tuli käia botaanika aias, kus võib alati midagi huvitavat leida. Seekord sai huvitava objekti tiitli väike moonike luugi serva ääres.
Öösel sai otsustatud surnuaia kasuks teise päeva atraktsioonina. Selleks siis sai ronitud mööda liivakivi seina üles (sealt, kus pildil auto on) ja siis hiljem ka alla.
Ning seejärel maandusime Emajõe äärde chillima, kus sai katsetatud eri ajastu kaameraid ja kohtusime vahvate veevõtu-meestega, kes soovisid ka Kroonika jaoks saada jäädvustatud. :)
Ja järjekordselt sain tõdeda, et Tartu on ikka üks tohutult mõnus koht.
Traditsiooniliselt tuli käia botaanika aias, kus võib alati midagi huvitavat leida. Seekord sai huvitava objekti tiitli väike moonike luugi serva ääres.
Öösel sai otsustatud surnuaia kasuks teise päeva atraktsioonina. Selleks siis sai ronitud mööda liivakivi seina üles (sealt, kus pildil auto on) ja siis hiljem ka alla.
Ning seejärel maandusime Emajõe äärde chillima, kus sai katsetatud eri ajastu kaameraid ja kohtusime vahvate veevõtu-meestega, kes soovisid ka Kroonika jaoks saada jäädvustatud. :)
Ja järjekordselt sain tõdeda, et Tartu on ikka üks tohutult mõnus koht.
Jul 13, 2007
Ajaline maailm
Kas te pole märganud, et kõige geniaalsemad mõtted ja mõttekäigud tekkivad öistel kellaaegadel või siis, kui te pole saanud magada juba üle 18 tunni? Mõelge milline privileeg see on kõigile neile kurnatud uneprobleemidega inimestele. Sa tahad magada, sa VAJAD und ja selle asemel tuleb sulle tonnide kaupa ideid. No, ja siis sa oledki seal teki all ning mõtled, et wow see oli hea idee, kohe hommikul panen kirja ja arendan mõtet edasi. Ja hommikul sa kas ei suuda grammigi oma geniaalsusest meenutada või siis tundub see täielik jura, sest ideest on säilinud ainult fragmendid.
Kas keegi on üritanud kirja panna lahedat viisijuppi või muud ideed, mis ilmub kusagil poolune sügavustest? Mina olen. Ja nägin tohutut vaeva, et üles tõusta, võtta tükk paberit ja otsida pliiats (mis mõlemad olid omamoodi rasked ülesanded). Seejärel joonisin kiiruga mõned noodijooned samal ajal, kui ise ümisesin om geniaalset ideed. Kuna polnud aga ühtegi muusikainstrumenti, mis adekvaatset heli tekitaks (suupill ja häälest ära keeratud laste kannel ei lähe arvesse ... ja kes olekski teistest elanikest soovinud kuulata, kuidas ma öösel suupilli mängin, mida ma ka ei valda...), siis asetasin esimese noodi oma suva järgi kuhugi, mis tundus enam vähem õige kõrgus ja ülejäänud ladusin selle järgi lootes oma muusikalise hariduse peale. No sain siis selle kirja ning kerisin õnnelikuna magama, et vähemalt üks idee on ikka säilinud.
Tiba aega hiljem instrumendi ääres üritasin siis paberi järgi taastada viisijuppi, mida ma juba tolle öö järgi hommikul loomulikult ei mäletanud. Ja ohsaa, mis jura seal paberil kirjas oli!!! Mitte mingit loogikat ega mõtet ... ja noodipikkustest pole mõtet rääkidagi.
Kui kellegi on kogemusi märkmiku/päeviku kasutamisest voodis (et siis ikka mõtteid ja ideid kirja panna!), siis oleks kohe huvitav neist kuulda.
Ja siis midagi, mis sobib antud kellaaja juurde - 01.17
Üks lahe link ja hea mõttekäik vahvatelt inimestelt, kes mõtlevad rohkem, kui keskmised inimesed:
Kas keegi on üritanud kirja panna lahedat viisijuppi või muud ideed, mis ilmub kusagil poolune sügavustest? Mina olen. Ja nägin tohutut vaeva, et üles tõusta, võtta tükk paberit ja otsida pliiats (mis mõlemad olid omamoodi rasked ülesanded). Seejärel joonisin kiiruga mõned noodijooned samal ajal, kui ise ümisesin om geniaalset ideed. Kuna polnud aga ühtegi muusikainstrumenti, mis adekvaatset heli tekitaks (suupill ja häälest ära keeratud laste kannel ei lähe arvesse ... ja kes olekski teistest elanikest soovinud kuulata, kuidas ma öösel suupilli mängin, mida ma ka ei valda...), siis asetasin esimese noodi oma suva järgi kuhugi, mis tundus enam vähem õige kõrgus ja ülejäänud ladusin selle järgi lootes oma muusikalise hariduse peale. No sain siis selle kirja ning kerisin õnnelikuna magama, et vähemalt üks idee on ikka säilinud.
Tiba aega hiljem instrumendi ääres üritasin siis paberi järgi taastada viisijuppi, mida ma juba tolle öö järgi hommikul loomulikult ei mäletanud. Ja ohsaa, mis jura seal paberil kirjas oli!!! Mitte mingit loogikat ega mõtet ... ja noodipikkustest pole mõtet rääkidagi.
Kui kellegi on kogemusi märkmiku/päeviku kasutamisest voodis (et siis ikka mõtteid ja ideid kirja panna!), siis oleks kohe huvitav neist kuulda.
Ja siis midagi, mis sobib antud kellaaja juurde - 01.17
Üks lahe link ja hea mõttekäik vahvatelt inimestelt, kes mõtlevad rohkem, kui keskmised inimesed:
See also
From Uncyclopedia, the content-free encyclopedia.
See Also is something that you should also see, or maybe not -- depending on how you feel about it at the time when you're feeling about it.
It is important to realize from the start that you can't "unsee also" anything. Once you've done it, that's it, forever. Therefore, if you have any doubts about the effects of seeing also, it's best not to do it. But then, if you have any doubts, it is possible that seeing also may clear up those doubts.When seeing also, it is best to be sitting down because seeing also in a standing position may lead to vertigo and that is someplace where you might not wish to go.
See also works well for men and women, but children may have some difficulty unless they are extremely well disciplined. Too much seeing also is almost equivalent to a 7th degree huff and needs to be supervised.
Note that the use of this in UncyclopediaTM articles is considered politically incorrect because it discriminates against against blind people and politicians, who can't see, and dyslexic people who make plans to go on holiday to see Oslo.
Jul 4, 2007
mehed ...
Aru ma ei saa, mis neil viga on. Miks neil on vaja nii tungivalt kinnitada ja saada kinnitust, et naised pole inimesed. Kas tõesti ei suuda nad muidu olla ja end täisväärtusliku inimesena tunda? Peab siis tõesti endale kogu aeg rusikaga vastu rinda taguma ja kinnitama "ma olen mees!". Ja hoidku selle eest, kui mõni naine peaks tegema "meeste töid" (nt remont, mööbli kokkupanek, auto remont vms), siis nad tunnevad, et neil ei lasta mees olla ja tunnevad end alandatuna.
Millest selline alaväärsuskompleks?
Ja lisaks kõigele ei suuda nad ju ka mõista, miks neil tekkib rohkem kui poolte inimestega (vabandage, et seda sõna nüüd kasutasin ... ) suhtlemisel probleeme ja konflikte lihtsalt selle tõttu, et nad ainult end inimesteks tunnistavad ... Ja nad imestavad, et kuidas neil (s.t. peamiselt naised) kõigil sellise teemaga probleem on ... mis neil (naistel) viga on.
Ning lisaks kõigele ajavad nad taga mingit alfa-isase tiitlit. Mõnele aga on isegi vastumeelne mõte, et looduses võiks esineda ka alfa-emane. "Kuidas nii..."; "Miks ..."; "Oled sa kindel ..." .......
Ning kõige tipuks mõni mees ei pea vajalikuks midagi siin taeva all teha, sest tema olemasolu naise kõrval on nagu õnnistus naise jaoks ja too peaks kõik ette-taha tema jaoks ära tegema.
Ja selle kõigega ma ei taha kohe üldse väita, et ma mehi vihkaks, kuid ma lihtsalt ei saa aru, miks nad peavad tundma end domineerival positsioonil.
Meil ju ei valitse karja struktuur ...
teoreetiliselt on isegi ju kõik võrdsed ....
või vähemalt nii võiks ju arvata...
Ja veel vähem tahan ma väita, et kõik mehed sellised on. Kuid vastavat suhtumist olen pidanud õige mitmest olukorrast nägema, ega mõista, mis neil küll torgib.
Millest selline alaväärsuskompleks?
Ja lisaks kõigele ei suuda nad ju ka mõista, miks neil tekkib rohkem kui poolte inimestega (vabandage, et seda sõna nüüd kasutasin ... ) suhtlemisel probleeme ja konflikte lihtsalt selle tõttu, et nad ainult end inimesteks tunnistavad ... Ja nad imestavad, et kuidas neil (s.t. peamiselt naised) kõigil sellise teemaga probleem on ... mis neil (naistel) viga on.
Ning lisaks kõigele ajavad nad taga mingit alfa-isase tiitlit. Mõnele aga on isegi vastumeelne mõte, et looduses võiks esineda ka alfa-emane. "Kuidas nii..."; "Miks ..."; "Oled sa kindel ..." .......
Ning kõige tipuks mõni mees ei pea vajalikuks midagi siin taeva all teha, sest tema olemasolu naise kõrval on nagu õnnistus naise jaoks ja too peaks kõik ette-taha tema jaoks ära tegema.
Ja selle kõigega ma ei taha kohe üldse väita, et ma mehi vihkaks, kuid ma lihtsalt ei saa aru, miks nad peavad tundma end domineerival positsioonil.
Meil ju ei valitse karja struktuur ...
teoreetiliselt on isegi ju kõik võrdsed ....
või vähemalt nii võiks ju arvata...
Ja veel vähem tahan ma väita, et kõik mehed sellised on. Kuid vastavat suhtumist olen pidanud õige mitmest olukorrast nägema, ega mõista, mis neil küll torgib.
Jul 2, 2007
Navestil 27-30.06.07
EDIT: Panin ülejäänud pildid ka lõpuks üles: http://www.fotod.ee/lynx/69/
Et siis käisime kanuumatkal ... kuigi osalt kujunes see rohkem nagu bobikelgutmiseks.
Koprad on ikka täielikud tõprad. Pildid on siis tehtud koprapesa pealt. Et siis need kaks pilti on esimesest päevast.
Ja teine päev:
algas kiviselt ja jätkus heinadega ...
Ja jälle oleks jätnud oma kaamera jõe põhja: jalg takerdus toki taha ning algas vajumine - esmalt põlvili, seejärel keerasin külje ette, sirutasin käe kaameraga välja kõrval oleva kanuu suunas, hüüdsin "kaamera!" ning vajusin vette! Urmas oli siis see hea inimene, kes mu kamera oma kätte haaras.
Ning kolmas päev:
Algas minu Urmasega ühes kanuus. Nägime ilusat paekivi kallast, palju vesiroose ... ja heina. Nagu näha Taavi läks natuke hoogu.
Ja viimane ehk siis neljas päev:
Enam heinu ei viitsinud pildistada. Ja ainuke normaalne ning fotokat haarama innustav olend oli haigur. Oleks ka siis kiiremavoolulisi kohti võinud pildistada, kuid siis pidin hoopis aerust kinni hoidma. Ning Torile jõudsime ka välja, kuigi mingi aeg võis selles kahelda.
Ning selle neljanda ja ainsa päikselise päeva tagajärjena käin nüüd ringi täpilisena - päikeseallergia, mida enne pole mul kunagi olnud. :(
Et siis käisime kanuumatkal ... kuigi osalt kujunes see rohkem nagu bobikelgutmiseks.
Koprad on ikka täielikud tõprad. Pildid on siis tehtud koprapesa pealt. Et siis need kaks pilti on esimesest päevast.
Ja teine päev:
algas kiviselt ja jätkus heinadega ...
Ja jälle oleks jätnud oma kaamera jõe põhja: jalg takerdus toki taha ning algas vajumine - esmalt põlvili, seejärel keerasin külje ette, sirutasin käe kaameraga välja kõrval oleva kanuu suunas, hüüdsin "kaamera!" ning vajusin vette! Urmas oli siis see hea inimene, kes mu kamera oma kätte haaras.
Ning kolmas päev:Algas minu Urmasega ühes kanuus. Nägime ilusat paekivi kallast, palju vesiroose ... ja heina. Nagu näha Taavi läks natuke hoogu.
Ja viimane ehk siis neljas päev:Enam heinu ei viitsinud pildistada. Ja ainuke normaalne ning fotokat haarama innustav olend oli haigur. Oleks ka siis kiiremavoolulisi kohti võinud pildistada, kuid siis pidin hoopis aerust kinni hoidma. Ning Torile jõudsime ka välja, kuigi mingi aeg võis selles kahelda.
Ning selle neljanda ja ainsa päikselise päeva tagajärjena käin nüüd ringi täpilisena - päikeseallergia, mida enne pole mul kunagi olnud. :(
Jun 23, 2007
rumal või mis ...
Ühesõnaga, üritasin saada kunagi siia lehele tagasi ja arvuti kukkus mu peale karjuma, et vaja mingi uus account luua, nagu mul neid liiga vähe oleks. Nüüd tuli välja, et ega tegelt nagu ei peagi ja lasti niisamagi sisse... ma'i saa aru...
Samamoodi leidsin, et mu orkuti lehel andmetes on jama, ma lõpetavat kooli 2011. Loodaksin küll varem sellega hakka saada. Kuigi alati on võimalik ju ka edas iõppida. Noh, arvasin siis nii loomulikult, et selle saab maha võtta, aga kus sa sellega. Ühe jama sain eest ära, kuid aastaarvu pani ta kogu aeg tagasi. Selle peale võiks ütelda, I'm not impressed! Igastahes, mõtlesin, et ka stuudio koduka aadress võiks ju näha olla, mida hetkel nagu pole ja vajutasin update ... kae kurja - aadress on olemas ... kõigile nähtav ... ja siiski mitte. Ja ära ka ei muutnud.
See pole lihtsalt võimalik! Tuleb tunne nagu üritaks VCR'i kella õigeks panna - korra nagu on ja siis on jälle muudetud ajaga.
Mul pole kunagi olnud erilisi probleeme interneti ja tehnikaga, aga need asjad lõid küll pahviks. Nagu ka see, et mu kooliülesandena loodud kodulehel ei näita leht kahte nuppu, kuid IE vähemalt näitab kohta ja link töötab.
Ühesõnaga ... I'm losing it. :(
Õnneks mu peamine uus kodukas ikkagi toimib ja vajab kõigest galeriide üles saatmist.
Ja nüüd siis õppesõnad: kui sul pole süüa ega raha ja tunned end üksikuna, siis haaku seltskonnaga, kel on süüa ja kõik su peamised vajadused saavad rahuldatud!
Samamoodi leidsin, et mu orkuti lehel andmetes on jama, ma lõpetavat kooli 2011. Loodaksin küll varem sellega hakka saada. Kuigi alati on võimalik ju ka edas iõppida. Noh, arvasin siis nii loomulikult, et selle saab maha võtta, aga kus sa sellega. Ühe jama sain eest ära, kuid aastaarvu pani ta kogu aeg tagasi. Selle peale võiks ütelda, I'm not impressed! Igastahes, mõtlesin, et ka stuudio koduka aadress võiks ju näha olla, mida hetkel nagu pole ja vajutasin update ... kae kurja - aadress on olemas ... kõigile nähtav ... ja siiski mitte. Ja ära ka ei muutnud.
See pole lihtsalt võimalik! Tuleb tunne nagu üritaks VCR'i kella õigeks panna - korra nagu on ja siis on jälle muudetud ajaga.
Mul pole kunagi olnud erilisi probleeme interneti ja tehnikaga, aga need asjad lõid küll pahviks. Nagu ka see, et mu kooliülesandena loodud kodulehel ei näita leht kahte nuppu, kuid IE vähemalt näitab kohta ja link töötab.
Ühesõnaga ... I'm losing it. :(
Õnneks mu peamine uus kodukas ikkagi toimib ja vajab kõigest galeriide üles saatmist.
Ja nüüd siis õppesõnad: kui sul pole süüa ega raha ja tunned end üksikuna, siis haaku seltskonnaga, kel on süüa ja kõik su peamised vajadused saavad rahuldatud!
Jan 1, 2007
NY - UA
Ma usun, et kõik te loete inglise keelt, sest ma ei viitsi sama juttu kirjutada e.k. kui ta juba onkord i.k. kirja pandud.
__________
NY as a new year not New York!
The last day of the old year was the worst ever!!!
* we didn't get to sleep during the day (for we had to work at night, photograph two huge parties)
* we had so little time to prepare for that job
* the laptop refused to work at the site and when it did it was soooo slow!
* we needed extension cords at the party although they were promised to us - so I went back to the studio to get our short ones
* when getting back to the party I was not let in for not having a ticket (never mind that I was needed inside) - it got resolved after I got really angry with them and they found someone to identify myself
* when starting to plug the extension cord in (without any equipment!!!) it blew out some sockets so that the sound system didn't work
* for the sound system they took one of our cables that we needed
* for not getting the second cable our shots were underexposed (until they figured out another way of getting power to us)
* then of course we had trouble with the cameras and the printer (thankfully only minor troubles!)
* the flash cable didn't give any connection at times
* small flash's batteries just died out all the time really fast
* I was to almost fall off the stairs few times
All together it was one hell of the last day to send off! It is so good that it is over. Hopefully the new year doesn't bring such disasters!
Best of luck to you for the 2007!
__________
NY as a new year not New York!
The last day of the old year was the worst ever!!!
* we didn't get to sleep during the day (for we had to work at night, photograph two huge parties)
* we had so little time to prepare for that job
* the laptop refused to work at the site and when it did it was soooo slow!
* we needed extension cords at the party although they were promised to us - so I went back to the studio to get our short ones
* when getting back to the party I was not let in for not having a ticket (never mind that I was needed inside) - it got resolved after I got really angry with them and they found someone to identify myself
* when starting to plug the extension cord in (without any equipment!!!) it blew out some sockets so that the sound system didn't work
* for the sound system they took one of our cables that we needed
* for not getting the second cable our shots were underexposed (until they figured out another way of getting power to us)
* then of course we had trouble with the cameras and the printer (thankfully only minor troubles!)
* the flash cable didn't give any connection at times
* small flash's batteries just died out all the time really fast
* I was to almost fall off the stairs few times
All together it was one hell of the last day to send off! It is so good that it is over. Hopefully the new year doesn't bring such disasters!
Best of luck to you for the 2007!
Subscribe to:
Posts (Atom)