Minu põnevused algasid Vilniusse sõiduga, milleks olin arvestanudnatuke üle 9 tunni, st iga riigi peale 3 tundi + läbi Vilniuse sõit.
Kuna sõit pidi öösel toimuma (kl 22 väljasõit), siis Läti osa ma magasin ja Leedu piiril ilmnes tõsiasi, et 3 tunni asemel oleme me sõitnud 5 tundi läbi Läti. Unesegused mälestused mainisid midagi teetöödest, mis järgnesid sama moodi ka Leedus. Olles läbinud teetööde jupikeste lõigud (50 km/h), käis meie bussi all väike pauk ning järgnes heli flop-flop-flop ... :D No midagi pole enam ju kaotada, võtsime vabalt ja veetsime u tunnikese, kuni juhid tegelesid rattavahetusega. Olles seejärel end bussi paigutanud ja oodates väljasõitu, ei hakanud aga kohe bussi mootor tööle!!! Selleks kellaajaks, kui me mingite asulateni jõudsime, olid tekkinud toredad ummikud tööleminejatest. Kokkuvõtlikult kulus meil sõiduks 4 tundi rohkem kui vaja.Festival ise oli rohkem, kui oskasin oodata. Muidugi see, et filme ei saanud näha, ei olnud ootuspärane, kuid pole hullu. Esinemistest ja kaasaelajatest lisan siia ka mõned pildid. Ei hakka oluliselt kommenteerima - meeleolust saate ise aimu.
Bändid: Rosewater (Lätist)
Degratatonia (Leedu kohalik):
Deathcamp project (Poolast):
Lakissova (Eestist):
Mida tasub kommenteerida oli Soomest pärit tsirkusegrupp Ciscus Mundus Absurdus http://www.mundusabsurdus.com/ Nende kohta on festivali kodulehel üteldud: CMA strives for a total and unique experience to be remembered. So whether you laugh, cry, throw up, faint or just get your kicks, there's a guarantee you won't leave a Circus Mundus Absurdus show unaffected! Ja tuleb tunnistada, et neil oli õigus. Juurde lisatud pildid kinnitavad, et nende slogan blood, swet and no tears töötab.
Ja kogu lõbu peale kiikumist (ja ka muid venitusharjutusi) lõppes veriselt:
3 comments:
huh, see tsirkus on j2le :-(
hiie on liiga 6rna hingega selliste asjade jaoks.
heldin ka ei taha sellisedi ajsu eriti vaadata. kuigi kvaliteet piltidel mulle meeldib;) aga jah ei ole mu lemmik zanr
huvitav, et mõningaid inimesi selline asi hirmsasti paelub. pimedus ja veri ja valu... arvan, et inimesed otsivad piire enda ümber. häid piire, millele tugineda. kuna nad neid ei suuda leida tavalisest elust, siis minnakse äärmustesse... mu 9. klassi ajaloo õpetaja ütles väga tabavalt, et mõned inimesed otsivad ja otsivad piire ja turvalisust, kuni leiavad need vangla seinte seest. seal on selged piirid.
loen praegu cloud&townsendi raamatut boundaries, sellest kogu see piiride jutt. tundub väga arukas jutt olema...
lahe, et sulle festivalil meeldis. inspiratsiooni on meil kõigil vaja!
Post a Comment