Siiani kannatasin ilusti välismaiste plastiktomatite söömist ega nurisenud - mingi tomatimaitse neil ikkagi on ja saab hakkama. Täna hommikul aga toidu kõrvale üritasin kah ühte sellist vidinat hammustada. Selle asemel, et ma saaks tüki tomatit kätte, sain ma selle, et purunes see tomat teisest kohast ja pritsis kogu oma sisu mööda köögi seina laiali. Ja selles kohas, kuhu ma oma hambad lõin, ilutsesid ainult märgike, et keegi üritas miskit seal teha. Ehk siis, mu hambad ei hakanud tomatile peale. :S
Ema, kes seda nalja pealt nägi, oleks normaalolukorras vist ming läbi sõimanud, et ma ikka kuidagi kohe ei oska olla ja pean ikka mäkerdama, hakkas ise ka naerma, et kuidas see võimalik oli. Ja et kuidas mul see ikka õnnestus. Noh jah. Kui kellelgi teisel ei õnnestu, siis mul ikka õnnestub toiduga möglada.
Siin siis ka üleskutse inimestele, eelistage eestimaist kui rahakott vastu peab.
Siin juures võiks märkida, et ansambel HU? võiks teha laulu vastava pealkirjaga... nad kindlasti suudaks seda, ja rahvas ka kuulaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment