Ehk siis, ma olen jälle pettunud asjades, mis mind ümbritsevad. Ja kuigi ma hakkan vist muutuma kibestunud vanainimeseks, siis tahaks teile kinnitada, et tegelikult ühiskond sunnib mind selleks.
Eile läksin töölt koju (üritage seda uskuda, eksole). Ja et siis jalutada otsusteda ei peaks mööda suure tee äärt käima, otsustasin pöörata väiksemate tänavate peale. Aga teades minu edukust ebaõnnele, siis loomulikult pidi üks kergjalgne vedrudel nähvits üle aia hüppama ja oma hambakesed mulle säärde lööma. Ning omanikud suutsid ohkida, et jälle läks üle aia kellelegi kallale. Fantastilised inimesed.
Peaaegu sama palju suutis mind täna vapustada päevalehe artikkel, et Tartus omas aias tohib lõket teha, kuid kuivi oksi seal põletada ei tohi, sest sellest tekkiv toss on avaliku korra rikkumine. See-eest aga võib põletada oksi pliidi või ahju all. Mõistus ei taha aru saada, kuidas sealt ahju alt seda "tossu" ei tule... Ja kui arvestada kõiki neid troppe, kes põletavad ahju ja/või pliidi all ka igasugu plastikujura, siis orgaaniliste asjade toss on ikka kohe meeldiva lõhnaga.
Tekkis huvi, kui praegu on teemaks igasugune ohtuse tagamise periood ja keskkonnasõbralikkus kah tähtsal kohal, et millal hakatakse nõudma mingisuguseid filtrisüsteeme ahjuga elumajade korstendele... ikkagi saastavad ju ümbritsevat elukeskkonda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment