Nii, tänane sõbrapäevatrall on nagu ikka üks "vahva" rahvusvaheline kommertsüritus. Muidugi on alati tore saada mingit märki ja soojust oma sõpradelt, aga ma ei poolda, et seda peab nö kohustuslikus korras tegema ja poekette toetama selle käigus.
Kuid samuti ei ole ma ka selle poolt, et kellelgi seda tähistada keelatakse. Üks Pakistani tuttav pööras mu tähelepanu sellele artiklile araablastest. Neil vaesekestel keelatakse ja karistatakse sõbrapäeva pidajaid... See lausa tekitaks tahtmise, et vot nende kiuste just pühitsen antud püha. See on nii rumal.
Teise asjana, mis ta välja tõi, oli usutaganejate karistamine. Nendes piirkondades, kus on islam enamlevinud usk, pidi isegi usutaganejaid tapetama. Tema, olles usust taganenud, ei julge sellest rääkidagi kellegagi, sest kardab, mis temaga võidakse teha.
Kas see mitte ei too kaasa juhtumeid, kus riik kaotab oma elanikke, kes võiks miskit seal muuta. Aga neil pole varianti eriti, sest nende valik tooks kaasa nende surma.
Olles temaga rääkinud mõned korrad, on andnud mulle kindla veendumuse, et meil siin pole häda miskit. Me oleme ära hellitatud oma valikuvõimalustega ja võime ikka kõike teha. Ning kui juhtub ka, et keegi vaatab viltu ja isegi sõimab teist inimest, siis pole keegi ikkagi kippunud ta elu kallale. Mõelge pigem nendele teemadele ja mõelge, kui palju teil on elus hästi.
No comments:
Post a Comment