absoluutselt!
täna siis kaitsesin... ära tegin, kuigi tiba kehva tulemusega, aga keda see hinne ikka huvitab. Oluline, et sain kaitstud. Aga millegipärast ei suuda ma ise sellest küll mingit rõõmu tunda. Ja seda erinevalt kõigist teistest inimestest - KÕIK tunduvad rõõmustavat selle üle erinevalt minust... *must be missing out on something...*
Nagu üks sõber ütles selle peale, et noh, vähemalt suudan ma teistele rõõmu valmistada sellega. Eks ma siis rõõmustangi inimesi. Võtan/ja olen võtnud küll viisakalt kõik õnnitlused vastu, aga... selline midaiganes tunne on. Tänase päeva rõõmsamaid hetki oli see, kui peale kaitsmist käisin kaupsist läbi ja ostsin küpsetatud pelmeene, ja teine parim hetk oli see, kui Tavo sai mu arvutist jagu ja sa selle jälle tööle. Nüüd saan kvaliteet-aega veeta oma photoshopikesega... :P
oijah, lõpupidu ka nõuavad in'd ja aktusele minekut... no mina ei tea...
see polnud ju mingi saavutus... lihtsalt ... sai midagi tehtud... eks ma vist võin ju ka käia selle aktuse ära, muidu pärast kunagi ehk hakkan veel kahetsema või midagi...
4 comments:
Palju palju 8nne!!!
ei noh, pazdravljaaju!!!
mind ka õnnitletakse kõvasti ja igal pool, ja mul pole ka mingit erilist tunnet, et nüüd magister ja puha... kritseldasin mingi töö valmis, prohvessorid vaatasid üle ja elu läheb edasi. ma olen omaarust palju suuremaid vägitükke teinud, millede puhul pole pooltki niipalju õnnitletud :P
aga aktusele mine jah. on põhjust end veidi üles lüüa. seda on inimesele vahel ikka vaja....
Õnne sellegipoolest - lõpetamised on alati minu arust selliste segaste tunnetega seotud. Ühest küljest nagu kõik läbi ja peaks hea meel olema, teisalt paras segadus omal.
Tubli oled sellegi poolest!
Kajakene, palju onne! Koigest hoolimata. Ehk praeguseks juba hakkab "midaiganes" tunne ara minema ja monus vaikne sydamerahu tuleb asemele. Ikkagi selline suur asi kaela pealt ara saadud, eksole ;-)
Post a Comment