kirp ja koli

ehk siis uudiseid minevikust ja ka olevikust...

Nagu mu kurikuulus minevik juba kinnitab, olen ma kirbumagnet. Ja see ei ole mitte eriti naljakas, eksole. Käisime U.'ga nii paari nädala eest küla peal kapsast purustamas salati jaoks ja suhtlesin kahe koduse kassiga, kel ei pidavat ühtegi kirpu olema.
Õhtul siis koju jõudnuna ja pesus käinuna vedelesin voodis ja lugesin raamatut ning tabasin põrgulise oma käe pealt kõndimas. Muidugi enne tabamist jõudis ta ära hüpata, kuid tema õnnetuseks minu juustesse, kuskohast ma ta toimetasin kohvetassi allveekursustele... Hirmsad loomad. Hea, et rohkem ei saanud see kord.
Aga nüüd me siis kolime - uus koht on ilus, suur ja kallim, kui meil praegune... Eks kui õige aeg käes, võib olla näitan ka seda tiba.