Mul õnnestus eile täiesti tahtmatult saada väiksele lapsele halvaks eeskujuks. Või noh... tea, kas just halvaks, aga igastahes halva tagajärje loonud eeskujuks.
Käies mööda tänavat (vist Küüni) suunaga kaubamaja-raekoja plats, lasin kõnniteel sisse libistatud liuradadel liugu nagu lalpsena kooliajal ja nautisin peegelsiledat jääd. Teisest suunast tuli vastu lapsevanem pisikese põngerjaga, kes ei hoidnud käest kinni vaid jooksin niisama kõnnitee piires. Nähes mind vastu liikumas libisedes mööda jääd, jooksis ta kilgates jääle ja hetkeliselt kadusid tal jalad alt ning maandus ta sellili. Ja seda hetkel, kus me nendega kohakuti olima. Esialgu tundus, et ei saanud ehk haiget, kuid siis kuuldus seljatagant juba nuttu.
Algul tundus see tiba naljakana, nagu ikka kui keegi kukub (oleme me inimestena sadistlikud ses suhtes?), kuid siis tundus, et mina vist ikkagi ju põhjustasin selle. :S
1 comment:
kullake, sa ei põhjustanud mitte halbu tagajärgi, vaid hoopis õppimiskogemuse. nüüd jääb vast lapsukesele meelde, et kui ikka uisutada ei oska, siis ära suvalises kohas jääle trügi. võibolla päästab see õppetund ta tulevikus uppumisest või vägistamisest või maamiini otsa jooksmisest. ma ütleks, et sa tegid lausa heateo!!!
Post a Comment