Et siis käisime kanuumatkal ... kuigi osalt kujunes see rohkem nagu bobikelgutmiseks.
Koprad on ikka täielikud tõprad. Pildid on siis tehtud koprapesa pealt. Et siis need kaks pilti on esimesest päevast.
Ja teine päev:
algas kiviselt ja jätkus heinadega ...
Ja jälle oleks jätnud oma kaamera jõe põhja: jalg takerdus toki taha ning algas vajumine - esmalt põlvili, seejärel keerasin külje ette, sirutasin käe kaameraga välja kõrval oleva kanuu suunas, hüüdsin "kaamera!" ning vajusin vette! Urmas oli siis see hea inimene, kes mu kamera oma kätte haaras.
Ning kolmas päev:Algas minu Urmasega ühes kanuus. Nägime ilusat paekivi kallast, palju vesiroose ... ja heina. Nagu näha Taavi läks natuke hoogu.
Ja viimane ehk siis neljas päev:Enam heinu ei viitsinud pildistada. Ja ainuke normaalne ning fotokat haarama innustav olend oli haigur. Oleks ka siis kiiremavoolulisi kohti võinud pildistada, kuid siis pidin hoopis aerust kinni hoidma. Ning Torile jõudsime ka välja, kuigi mingi aeg võis selles kahelda.
Ning selle neljanda ja ainsa päikselise päeva tagajärjena käin nüüd ringi täpilisena - päikeseallergia, mida enne pole mul kunagi olnud. :(
2 comments:
kusjuures ma olen käinud kanuutamas umbes samasuguses jões. siis oli küll juba suve lõpp ja selle tulemusena oli kõik kinni kasvanud. lisask sellele olid mul paadis kaks 11 aastats poissi, kes ei suutnud kuidagi ära otsustada kes kummalt poolt aeruga tõmbab ja kes on süüdi, et edasi ei liiguta. ja peale selle oli mul vaja ükshetk ju muidugi kanuust vette sulpsata ja oodatud poolemeetri sügavuse asemel oli hoopiski poolteist meetrit. ümbritsetud olin pakult igast rohulistest ja peale selle suutisd poisid kanuu ka veel mu peale suunata, nii et vedas, et kanuu üle minu ei sõitnud.
aga kanuutada on vahva. ootan juba millal saan surfama minna:D
Post a Comment