unemaailm

Matrixi esimeses osas ütles Morpheus Neole, et me elame unenäomaailmas (dreamworld) - see maailm meie ümber pole õige, päris ja on genereeritud millegi poolt simulatsioonina. Vahel tekkib tunne, et kes teab, äkki ongi mingi tõsisem mõte selle taga.
Unenäod, mida me näeme on vahel hirmus reaalse fiilinguga ning annavad tunde nagu sa oleksid omandanud uue kogemuse, mida tegelikult nagu polegi ju toimunud. Ja kõige lahedam on see, et mingid reeglid võivad saada rikutud ja midagi ei juhtu. Kogu maailm on teistsugune ... kõik, millesse sa uskusid ja mida arvasid teadvat, on muutunud... ja tuttavad kohad omandavad uued nüansid. Keegi kiusab sind ja sa tunnedki valu, keegi petab su lootusi ja sa tunned hingelist valu/ängi ning see võib olla hingeliselt sama traumeeriv, kui "päris maailmas" saadav valu. Kusjuures uuringud on näidanud, et negatiivsed emotsioonid, s.h. äng esikohal, on domineerivad tunded unenägudes.
Mis siis toodab meie unesid, kuskohast nad tulevad?! Kas me ise anname endale peale positiivsete uneelamuste ka piinavaid ja hirmutavaid hetki. Miks me peaks? ... teema, mille suhtes on paljudel omad arvamused, kuid keegi tegelikult ei tea.

Nägin täna unes, kuidas ma eemaldasin suu kaudu osa oma koljust - nimelt siis hambad koos ümbritsevate luuplaatidega. Ja eemaldatavad olid nii ülemised kui ka alumised hambad. Ärge küsige, mis valemiga ma lõualuu enda suu kaudu kätte sain. See käis lihtsalt kuidagi väga sujuvalt. Kusjuures, ma usun, et teil on oma sarnane kahtlase tundega kogemus olemas vanavanematega, kes on oma proteese välja võtnud. See tunne oli kohutavam sellest. Algas protsess sellest, kuidas oli tunda, et naha all hakkasid luuplaadid liikuma ja neid oli võimalik liigutada ja suunata pealt poolt mudides. Ning järsku oli aru saada, et need luud olid tegelikult mul suus ja et neid andis eemaldada. Võtsin siis kõigepealt ühe välja, vaatasin, panin tagasi nii hästi kui oskasin ning seejärel kordasin sama teise hambareaga. Kusjuures see hetk tundus see veel kõik päris koomiline, hämmastav ja lõbus. Jätkates plaatide liigutamist, eemaldasin uuesti ülemise hambarea koos põsesarnadeni ulatuvate luuplaatidega. Ja olles selle liigutuse teinud, märkasin seinal peeglit, mille juurde põksuval südamel sai liigutud... iga samm sai tehtud aina raskema südamega. Pilt, mis sealt vastu vaatas oli hingemattev - pool nägu aukus ilma tugistruktuurita! Valgus mu ümber omandas rohekas-mustja tooni, mis tõi veel tugevamalt välja varjud ja nüansid. Saades üle oma esmastest tunnetest, lükkasin ärevalt oma hambad tagasi lükates luud omale kohale. (täitsa nagu elus lego, eksole!)
Seejärel otsisin juba täiesti teises kontekstis oma lõvi (WTF!!!). Nimelt pidi mul olema oma lõvi kaisus, muidu ei saa magada. Aga ma ei räägi siin mängulõvist. Vaid päris elus variant. Ja kui päris-päris lõvi ei saanud, tuli improviseerida. Esmalt siis oli inimene lõvikostüümi sees - ikka selline hästi suur ja nagu päris, mitte mingi teatrivariant. Aga sellega sain ma haiget, sest ta ei osanud arvestada, kui tugev on tema käpa jõud minu väikse käekse suhtes. Seejärel tuli leida teine variant. Selleks sai suur koer lõvi maskiga! (ma ei tee nalja, see tõesti juhtus!) Ta oli nii armas ja lasi endale käed ümer kaela panna ja lihtsalt olla talle hästi lähedal. Ning see andis sellise turvalise tunde ja nii hea oli olla ... kuni nägin üht endist kolleegi, kes esmalt vastu tulles ütles tere ja siis üle õla head aega vaadates selle põgusa hetke jooksul sügavale silma sisse. Ja noh, sa ju ei ütle head aega niisama. Ikka kas tsau, nägemiseni. Head aega on kuidagi nii formaalne ... ja lõplik. Niisugune kaotamise tunne tuli peale, sest tegu on ikka ühe väga toreda ja armsa inimesega. :(

Ok, ma rohkem teid ei paina, kui keegi üldse viitsis läbi lugeda. Rohkem nagu vist endale ...