Vaadates inimesi tänavalt, kel elu point on saada tuunitud bemm ja põhi jututeema, et kuidas ikka üks teisele molli andis ja kes keda ähvardas, siis tekib küsimus, kas neil muid ootusi elus polegi. Sügavamaid ootusi, unistusi ... leida sügavust ja sisu mittematerjaalsetest asjadest. Ega ma isegi ei suuda endale panna tohutuid elu eesmärke. Aga nii hea on vahel istuda ja vaadata maailma möödumas ning ennast selle sees ... osana süsteemist ... isegi, kui tahaks olla omaette, eraldi, et mitte jääda massidesse kadunuks, et mitte ennast kaotada. Ja vahel on masendav, sest kõik tundub mööduvat ning tekkib tunne, et mul pole osa selles maailmas. Kuid ju vist ikka on.
Leidsin ühel
saidilt väga head read, mis mulle mõjusid positiivselt (kui selline asi võimalik on):
If I could tell you ANYTHING in life that might take you to the next day when you feel sad? It would be to hold out for miracles... count on them happening for you. They are just around the corner if you call out their name.
No comments:
Post a Comment